Armastan seda, mida ma teen

Armastan seda, mida ma teen..

…kumises mul peas, kui korjasin mesimagusas õitelõhnas pärnaoksi.

Pärast pööriaega on ilusa ilmaga päevi täitnud vihaokste korje ja õhtud möödunud vaikselt kasevihtu kokku köites. Ajas muigama, et olen ikka isa tütar küll. Juba pisikesena proovisin tema kõrvale heidetud väikestest okstest ikka miskit veel luua ja nüüd aastaid hiljem vaatab tema toas jalgpalli, teeb kasevihtu ja mina sedasama õues, viimases kuldses valguses, teen omalegi talveks tubli tagavara.

Aga lisaks kasevihtadele, tegin sellel aastal esimest korda ka pärnavihtu. Oksi korjasin ikka harilikult pärnalt ja koos puhkenud õitega, et saaks talvel meenutada suve magusust. Pärn on minu jaoks tingimusteta armastuse puu ja need vihad leiavad oma tee veidi erilisematesse saunadesse. Seal, kus tarvis pehmet puudutust, pühitsemist, vägevamat uue loomist. Võib-olla pruutneitsisaun, emadesaun, sünnipäevarituaalid… Eks aeg näitab.

Olen hetkel kohas, kus nii mitmed elu jooksul õpitud oskused toetavad seda, mida teen. Aastaid välitöid aitavad leida häid koriluskohti ja töökogemus Keskkonnaametist ning töötamine matkajuhina maastikke lugeda. Noorendikul kõrge rohus sumades lööb välja minus botaanik, kes märkab vahel arukaskede vahele pugenud sookaskesid. Lõikeid tehes võtab üle aednik, kes proovib võtta sealt, kus üle ja nõnda, et jääks visuaalselt endiselt ilus ja puudele samuti hea. Veidi ikkagi torgib vaatepilt, kui kased ja vahel ka tammedki on suures osas paljaks pügatud. Võetud ahnelt ja hoolimatult. Proovin ise ikka teisiti, koostöös loodusega.

Sellel aastal tundub loodus olevalt eriti helde. Enamasti ei tule ma metsast tagasi ainult vihaokstega. Sageli jääb ette ka rikkalik laik tumepunaste metsmaasikatega või konkreetselt liikumist piiravad lookas metsvaarikaoksad. Teinekord välgatavad maas kuldkollased kukeseened.

Sees on mõnusalt soe tunne tõdeda, et tõesti, armastan seda, mida ma teen ja teen seda, mida ma armastan.